Kunda tehas lõpetas klinkri tootmise ja katsetab väiksema süsinikujäljega tsemendimaterjale

Ehitusmaterjalide tootja Kunda Heidelberg Materials, endise Kunda tsemenditehase juht Riho Iskül ütles Vikerraadio reedises intervjuus, et Eesti tööstuspoliitika on üldjoontes heas seisus, ent alles on kummalisi anomaaliaid, sealhulgas seadusi, mis sekkuvad turumajandusse. Ta nimetas mõnede poliitikute lubadusi peatada pärast võimule saamist rohepööre katastroofiks tööstusele, mis on investeerinud miljardeid.

Üle 150 aasta vanune tehas seisab endiselt rannas ja sadama kõrval linnas, mis on pikka aega ehitatud ühe tööstusharu ümber. See ei tooda enam klinkrit, tsemenditootmise suurima CO2-jalajäljega osa, ja Iskül ütles, et seda ei tohiks kirjeldada täieulatusliku tsemenditehasena. Klinker tuleb nüüd Slite tehasest Ojamaal Rootsis ja Breviki tehasest Norras, nihke, mille ta sidus osaliselt rohepöördega. Kunda oma klinkriliin suleti kuus aastat tagasi. Selle klinker kandis umbes ühe tonni CO2 toote tonni kohta. Rootsi materjal on 0,7 tonni juures ja Norra keskmine on alla 500 kilogrammi, umbes pool kunagisest Kunda näitajast.

CO2 hinna juures ligi 85 eurot oleks Isküli sõnul pelgalt süsinikuhinna võrdlus jätnud Kunda 40–50 eurot tonni kohta kallimaks. Ta nimetas sulgemist siiski õigeks otsuseks. Osa inimesi kaotas töö ja kohalikku toorainet väärindatakse vähem, ning vana Kunda ahi oli märgprotsessi tehas, samas kui kuivprotsess on nüüd standard. Isegi uuesti ehitatud liin oleks seisnud silmitsi piirkondliku ülejäägiga: kui tootjad üle Euroopa klinkrit valmistasid, müüdi suur osa sellest väljapoole ELi Aafrikasse, Põhja-Ameerikasse ja mujale, kuid heitkogustega kauplemise süsteem lõpetas kasumliku ekspordi ja materjali tuleb kasutada turu sees. Ta usub, et otsuse edasilükkamine oleks jätnud tehase väga raskesse olukorda.

Suurim maht on endiselt tsement, selle kõrval lubjakivist killustik ja Skandinaaviast toodud graniitkillustik. Uuem, endiselt väike liin on teisene tsemendimaterjal. Lisandid asendavad osa klinkrist. Iskül ootab, et see osakaal, mis on tänases portfellis tilluke, tõuseb viie aasta jooksul tavalise tsemendi kõrval esile. Eestlased ostavad harva kottsementi ja tellivad tavaliselt valmisbetooni. Kui Kunda viimati tsementi pakendas, moodustasid kotid umbes 1% toodangust, Leedus umbes 40%. Saint-Gobain pakendab Weberi kaudu nüüd Kunda tsementi.

Kunda on pikka aega asendanud klinkrit põlevkivituhaga ja saavutanud häid tulemusi ajal, mil teised kasutasid puhtamaid segusid ilma lisanditeta. Hiljem muutus kivisöejaamade tuhk mujal tavaliseks, kuid varud kitsenevad, sest söejaamad suletakse. Nõudlus teiseste materjalide järele on nii suur, et kellegi teise jäätmetest ei pruugi piisata ja lisandeid võib olla vaja ise toota. Põlevkivituhka kasutatakse endiselt, ent Narva jaamad on suured heitjad, jõuavad turule ainult väga kõrge elektrihinna juures ja Kundale sobib ainult ühe ploki tuhk, millest ei piisa. Mullu hakkas ettevõte tooma Islandilt vulkaanilist tuhka, puzzolaani. Seda tuleb kuivatada ja jahvatada ning see toimib väga hästi. Kontserni sees on nõudlus ainuüksi selle materjali järele lähiaastatel suurusjärgus 300 000 tonni, rohkem kui Kunda kogu tsemenditoodang, umbes 250 000 tonni. Kolmas võimalus on kaltsineeritud savi. Kontsernil on üsna suur savivaru, katsed on tehtud ja otsus on ootel. Peamine CO2 eraldumine klinkris tuleb lubjakivi lagundamisest. Savi kaltsineerimine seda ei tee ja jätab väikese süsinikusisaldusega lisandi, millel on head tulemused.

Üks väiksema jalajäljega mark, EvoBuild, peab olema 30% alla 2020. aasta jalajälje. Hinnavahe on tagasihoidlik ja see saavutatakse võimaluse korral kodumaise tuhaga või kallima vulkaanilise tuhaga. Peaaegu null-CO2 klinker on teistsugune juhtum. Süsiniku kogumise ja säilitamisega klinker sisaldab 46 kilogrammi süsinikku tonni kohta, võrreldes tonniga tonni kohta kunagise Kunda toote puhul, ja Iskül ütles, et hind erineb kordades, mitte mõnekümne protsendi võrra. Piirkonna uusim kogumisseade on Brevikis. Norra riik panustas sellesse tugevalt. Kogumistehas maksis rohkem kui tsemenditehas, miljardeid, ja selle käitamine on väga kallis. Valmis hoone ruutmeetri kohta on vahe tema sõnul siiski murdosa protsendist.

Ta sidus surve ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga, mille ta paigutas umbes aastasse 2003, mööndes, et võib aasta võrra eksida. Varased ülemmäärad olid avarad, tsement sai tasuta kvoote, hind püsis alla 10 euro ja langes 2007. aastal umbes nulli. Alguses piisas alternatiivkütustest ja väiksemast klinkriosakaalust. Latt langeb üha ja elujõulisena püsimine tähendab nüüd süsiniku kogumise seadmeid tehastes. Kui avalikkus on reeglid paika pannud, peab tööstus need tema sõnul vastu võtma, sealhulgas süsinikuneutraalsuse hinna.

Tööhõive on protsessiga kokku varisenud. Nõukogude tippajal, kui Kundas oli peaaegu kõik tehasega seotud, töötas seal umbes 1800 inimest. Täna on neid 63. Töö teevad masinad. Hooldust ja vedu ei tehta enam oma jõududega. Iskül ütles, et tööjõukulu sunnib iga tootjat samas suunas. Suurem osa töötajatest on Kunda kohalikud, osa tuleb Rakverest ning müük ja rahandus asuvad Tallinna kontoris. Tööjõu liikuvus on sisuliselt null. Tööjõud vananeb, koolidest ei tule valmis väljaõppega operaatoreid ning masiniste koolitatakse kohapeal ja hoitakse alles.