Usaldus ja väljaõpe otsustavad, kui kaugele Eesti kaitsetehnoloogia ulatub

Eleri Lillemäe, militaarsotsioloogia uurija Kaitseväe Akadeemias, kirjutab, et kaitsetehnoloogia väärtus sõltub avalikkuse usaldusest, hoiakutest ja oskusest uusi vahendeid kasutada.

Ta osutab aastale 1967, mil kaks Ameerika tulevikuuurijat avaldasid sada prognoosi uuenduste kohta, mida oodati sajandivahetuseks. Hilisem ülevaade leidis, et arvutustehnika ja side prognoosid pidasid paika umbes 80 protsendil juhtudest, teistes valdkondades aga vähem kui pool. Tehnilist muutust saab tema väitel mõnikord ette näha, kuid palju raskem on ette näha, kuidas inimesed selle omaks võtavad ja mis ühiskonnas järgneb. Kaitsevarustuse puhul on sellel inimlikul poolel kolm osa.

Esimene on avalik hoiak. Eesti tunneb end tehnoloogiaga mugavalt. 2025. aasta Eurobaromeeter leidis, et 79 protsenti elanikest ütles, et avalike ja erateenuste digitaliseerimine tegi elu lihtsamaks, ning uuringud on seostanud positiivse suhtumise tehnoloogiasse soojema suhtumisega selle kasutamisse riigikaitses. Sellel avatusel on siiski piirid. Inimesed võivad toetada droone ja isesõitvaid sõidukeid riigi kaitsmiseks, kuid olla ettevaatlikumad, kui need süsteemid otsustavad ise elu ja surma küsimustes.

Teine on asutused, mis vahendeid arendavad ja kasutusele võtavad. 2025. aasta avaliku arvamuse uuring leidis, et 79 protsenti elanikest usaldas kaitseväge, mida Lillemäe peab soodsaks aluseks. Selle usalduse hoidmine tähendab tema kirjutatu järgi, et inimesed peavad mõistma, milleks uued süsteemid on, milliseid riske need kannavad ja kes vastutab vigade eest, eriti kui tehnoloogia puudutab otseselt ohutust.

Kolmas on varustus ja inimesed, kes seda kasutavad. Ühiskondlik optimism ja usaldus asutuste vastu aitavad kaitsevaldkonnas kasutuselevõttu, kuid kasu sõltub ikkagi kasutajast. Vestlused Eesti kaitseväelastega näitavad, et uut tehnoloogiat nähakse viisina säästa elusid ja kergendada personali koormust. Selle teenistusse toomine sõltub siiski praktilisest kogemusest, töökindlusest ja operaatori kindlustundest. Uued raketisüsteemid, droonid ja autonoomsed sõidukid nõuavad värskeid teadmisi ja väljaõpet. Tehisintellekt lisab veel ühe küsimuse: kui süsteem suudab olukorda lugeda inimesest kiiremini, ei pruugi kasutajal olla piisavalt aega ega asjatundmist, et selle soovitusi kontrollida.

Arendus ja hanked peaksid seetõttu vaatama kaugemale pelgalt tehnilisest suutlikkusest. Kaitsevõime tuleneb Lillemäe järelduse järgi nii sellest, mida varustus suudab, kui ka tingimustest, mille korral ühiskond selle omaks võtab ja inimesed seda kasutada oskavad.